Arbitraaž on varade ostmine ja müümine kahel või enamal turul, et kasutada ära erinevaid hindu. Näiteks võib kaupleja osta teatud vara ühelt turult ja müüa sama vara kiiresti teisel turul kõrgema hinnaga.
Põhjus, miks arbitraaž eksisteerib, on tingitud turgude ebatõhususest. See tähendab, et teatud varadel võivad erinevates asukohtades olla erinevad kauplemishinnad, kuigi mõlemad turud pakuvad täpselt sama vara (või väga sarnaseid).
Finantsturgude kontekstis peetakse arbitraaži sageli põhiliseks jõuks, kuna see takistab erinevatel turgudel sarnaste või identsete varade vahel olulisi hinnaerinevusi tekitamast. Seetõttu tugineb arbitraaži praktika väikestele hinnaerinevustele ja selle tulemusena kipub põhjustama hindade lähenemist. Selle lähenemise kiirust võib kasutada turu üldise tõhususe mõõdikuna. Täiuslikult tõhus turg ei pakuks üldse arbitraaživõimalusi, kuna igal kauplemisvaral oleks kõigil börsidel täpselt sama hind.
Õigesti teostatuna võib arbitraaži pidada riskivabaks viisiks ajutiste hinnaerinevuste ärakasutamiseks. Siiski tuleb meeles pidada, et kauplemisrobotid töötavad igasugustel turgudel ja paljud neist on spetsiaalselt loodud arbitraaživõimaluste ärakasutamiseks. Seetõttu võib arbitraažikauplemine olenevalt strateegiast ja teostusest kaasa tuua mõningaid riske.
Kuigi meil on vähemalt kümme erinevat arbitraažistrateegiat, viitavad kauplejad sageli sellele, mida me just kirjeldasime, mis on traditsioonilisem vorm ja mida tuntakse puhta arbitraažina. Kuna see strateegia tugineb pigem turu ebatõhususe ja hinnaerinevuste avastamisele kui spekuleerimisele, peetakse seda sageli madala riskiga lähenemisviisiks.
Teist vähem populaarset meetodit nimetatakse ühinemise arbitraažiks (või riskiarbitraažiks) ja nagu nimigi viitab, on see väga spekulatiivne lähenemine, mis tugineb kaupleja ootusele, et vara hinda mõjutab tulevane sündmus. See võib hõlmata näiteks ettevõtete omandamisi, ühinemisi või pankrotiavaldusi.
Üheselt mõistetavate juhiste jada, mida kasutatakse probleemi lahendamiseks.