Rahapoliitika

Pärssiv rahapoliitika tähendab sellist riigi majanduse juhtimise mehhanismi, millega hoitakse kasvumäärad suhteliselt madalad. Näiteks võib keskpank tõsta kommertspankade intressimäärasid, et vähendada ringluses oleva raha hulka. Väiksem rahapakkumine tooks kaasa inflatsioonimäärade vähenemise või stabiilsel tasemel püsimise.

Pärssiva rahapoliitika rakendamiseks võib keskpank, näiteks Föderaalreserv, müüa kommertspankadele valitsuse võlakirju ja lühiajalisi riigi võlakirju. Selle tagajärjel on kommertspankadel vähem raha väljalaenamiseks ja seetõttu tõstavad nad intressimäärasid. Kuigi pärssiv rahapoliitika aeglustab inflatsiooni, võib see kahjustada majanduskasvu, vähendades tarbimist ja investeeringuid.

Ekspansiivne rahapoliitika on aga makromajanduslik strateegia, mille eesmärk on ergutada majandust rahapakkumise suurendamise kaudu. Näiteks saavad keskpangad vähendada lühiajalisi intressimäärasid, alandada reservinõudeid ja osta väärtpabereid. Eelkõige soodustab ekspansiivne rahapoliitika majanduskasvu ja vähendab tööpuudust. See poliitika võib majandusele kasu tuua ka valuuta devalveerimisega, mis suurendab ekspordi konkurentsivõimet ja muudab majanduse välismaalastele atraktiivsemaks. Samas suurendab ekspansiivne rahapoliitika inflatsiooni.

Reservinõue või reservimäär viitab koguhoiuste protsendile, mida kommertspangad peavad keskpanga nõudel hoidma sularahas. Reservinõue tagab, et kommertspankadel on väljamaksete teenindamiseks piisavalt sularaha.  Kui keskpank kavatseb suurendada ringluses oleva raha hulka, vähendab ta reservimäära, et suurendada raha hulka, mida kommertspangad saavad laenata. Ja vastupidi: kui rahapakkumist on vaja vähendada, tõstab keskpank pankade määrasid.

Sisuliselt kasutavad keskpangad (näiteks Föderaalreserv) rahapoliitikat tööriistana, mille abil saab reguleerida raha liikumist riigi majanduses. Rahapoliitika on oluline, sest see võib luua tõuse ja langusi majanduse äritsüklites.