Rahaturud
Rahaturud on kohad, kus inimesed ja institutsioonid kauplevad lühiajaliste finantsinstrumentidega. Need instrumendid, nagu
riigivõlakirjad ja hoiusesertifikaadid, aeguvad tavaliselt vähem kui aastaga.
Rahaturge võib vaadata kui parimat kohta, kus lühiajalisi laene anda ja võtta. Nende eesmärk on pakkuda
likviidsust ja juhtida rahavoogusid, aidata riikidel, pankadel ja suurettevõtetel hoida oma rahaasjad korras ilma liigseid riske võtmata.
Rahaturud ühendavad laenu andjaid ja neid, kellel on lühiajaliselt sularaha vaja. Põhitegijad on tavaliselt pangad, suurettevõtted ja valitsused. Rahaturgude eesmärk on hoida raha sujuvalt majanduses liikumas ja tagada, et kõik saaksid vajalikele vahenditele ilma suuremate probleemideta ligi pääseda.
Sellest lähtuvalt saame kokkuvõtlikult välja tuua rahaturu kolm olulist elementi.
Lühiajalisele eesmärgile keskendumine: siin kaubeldavate instrumentide eluiga on tavaliselt alla aasta.
Madala riskiga: kuna laenud ja väärtpaberid on lühiajalised, peetakse nende riski üldiselt madalaks.
Väga likviidne: saad oma raha hõlpsalt sularahaks muuta, mis on suurepärane, kui vajad kiiret juurdepääsu rahalistele vahenditele.
Populaarsed rahaturuinstrumendid
Mõned kõige levinumad rahaturgudel kasutatavad tööriistad on järgmised.
Riigivõlakirjad: valitsuse emiteeritud väärtpaberid, mille tähtaeg on aasta.
Hoiusesertifikaadid: need on kindla
intressimääraga pankade pakutavad tähtajalised hoiused.
Kommertsväärtpaberid: ettevõtete poolt väljastatud lühiajalised laenud igapäevaste kulude katteks.
Tagasiostulepingud: sisuliselt lühiajalised laenud, mille puhul laenuvõtja müüb väärtpaberi ja on nõus selle veidi kõrgema hinnaga tagasi ostma.
Pangaaktseptid: need on nagu panga tagatud
võlakirjad, mida sageli kasutatakse rahvusvahelises kaubanduses.
Rahaturgudel on oluline roll, et finantssüsteem toimiks tõrgeteta. Need võimaldavad asutustele kiiret juurdepääsu sularahale, mis aitab stabiliseerida intressimäärasid ja vältida majanduslikku ebastabiilsust.
Keskpangad, nagu USA Föderaalreserv, kasutavad rahaturge ka lühiajaliste intressimäärade mõjutamiseks ja
inflatsiooni kontrollimiseks.
Teisisõnu, kui rahaturud toimivad hästi, aitavad need tagada, et pangad, ettevõtted ja valitsused suudaksid rahuldada oma lühiajalisi finantsvajadusi, hoides samal ajal majandust stabiilsena.
Seoses digitaalsete rahade levikuga on palju räägitud sellest, kuidas traditsioonilised turud nagu rahaturud ja uuemad, nagu
krüptorahaturud, võivad kattuda.
Stabiilsusrahad: need on krüptorahad, mis on loodud traditsiooniliste valuutade (nt USA dollari) stabiilsuse jäljendamiseks. Paljud
stabiilsusrahad tagavad oma väärtuse reservidega, täpselt samamoodi nagu rahaturud teevad lühiajaliste varadega. See aitab hoida hinda stabiilsena ja vähendab üüratuid kõikumisi, mida sageli teiste krüptorahade puhul näeme.
Likviidsus- ja riskijuhtimine: nii nagu rahaturud on traditsioonilises rahanduses rahavoogude juhtimiseks ja riskide minimeerimiseks üliolulised, teevad ka mõned uued krüptoprojektid detsentraliseeritud rahanduse maailmas sama asja. Plokiahelapõhised laenu andmise ja võtmise vormid üritavad rahaturgude funktsiooni uuesti luua, kuid nendega kaasneb sageli palju rohkem riske.
Reguleerimine ja stabiilsus: kuna krüptoraha hakatakse üha laiemalt kasutama, võime eeldada, et selle puhul võetakse üha enam vastu regulatsioone, mis on rahaturgudega sarnased. Selle tagajärjeks võib olla rohkem stabiilsust ja kokkuvõtteks rohkem kasutajaid kogu maailmas.
Rahaturud on ülemaailmse finantssüsteemi oluline osa, mis aitab suurtel tegijatel hallata oma lühiajalisi rahastamisvajadusi madala riskiga. Need on pankade, ettevõtete ja valitsuste likviidsuse alustala. Samal ajal pakuvad krüptorahad uusi võimalusi laenu võtmiseks, andmiseks ja investeerimiseks. Kuna need kaks maailma hakkavad ühinema stabiilsusrahade ja detsentraliseeritud rahanduse platvormide kaudu, on huvitav näha, kuidas traditsioonilised rahaturud ja krüptomaailm teineteist aja jooksul mõjutavad.